Me oleme tavalised inimesed selles Issanda loomaaias
2. aprillil esietendus Endla teatris usuteaduskonna magistrandi Laura Jaanholdi dokumentaallavastus „Issanda loomaaed“. Lavastus on loodud Laura magistriprojekti raames ning põhineb 17 intervjuul. Ka käesoleva blogipostituse pealkiri on inspireeritud kogutud ainesest – mitmed informandid rõhutasid, et nad on tavalised inimesed selles Issanda loomaaias. Järgnevas intervjuus avab Laura lavastuse saamislugu.
Kust said sa lavastuse idee?
Mõte teha magistriprojektina lavastus ning mõte teha see religioossetest inimestest Eestis tekkisid kuidagi samaaegselt juba aastal 2016 ning seda, kumb oli enne, ei oskagi enam tagantjärele öelda. Kuna ma teemat põhjalikult ei tundnud ning religiooniuuringute magistriõpe tundus paeluv, ühendasin mitu asja kokku ning astusin Tartu Ülikooli plaaniga magistriprojekt teha just sellel teemal. Konkreetsema sõnastuse sai see tänu juhendaja Atko Remmelile, kes sellise teemapüstituse välja pakkus. Mulle tundus huvitav olukord, et kui eestlased peavad end ühelt poolt ateistlikuks ja teiselt poolt on meie seas siiski 12,7% inimesi, kes peab end usklikuks, siis kuidas tunnetavad usklikud inimesed ise, milline on suhtumine religiooni ja religioossetesse inimestesse Eestis.
Kuidas kujunes lavastuse lõplik kontseptsioon?
Kuulates, kuulates ja kuulates. Dokumentaallavastuse tegemise juures on selles mõttes ehk sarnasusi teadusliku uurimistööga, mis põhineb kvalitatiivsetel intervjuudel. Enne, kui materjal on intervjueeritavatelt kogutud ning selgub, mida vastatakse, ei saa otsustada, milliseks kujuneb tulevase töö teravik. Selles mõttes nõuab see kõigilt tegijatelt prooviprotsessi käigus meeletut kannatlikkust. Pärast intervjuude kogumist sain esimese mulje neid transkribeerides. Seda peetakse üldiselt hästi kurnavaks ja aeganõudvaks ning paljudele seda teha ei meeldi. Mina julgen aga soovitada ja just positiivsest aspektist, sest transkribeerimine on omamoodi aeglane mediteerimine kogutud info kallal, selle lahtimõtestamine. Minu kui lavastaja vaatepunktist oli see väga vajalik. Seejärel kordasime analüüsi üheskoos lavastusdramaturg Anne-Ly Sovaga ning saime hakata täpsemalt mõtestama ja suunda valima, kuidas seda materjali kontseptuaalselt kujundada. See, milline saab olema vorm, oli selge juba enne – teadsin, et kasutame erinevaid dokumentaalteatri meetodeid ning lavastusse on kaasatud nii monolooge, refleksiivsust, „räägin-mis-kuulen“ stseene kui ka tavapäraseid dia- ja polüloogilisi stseene. Seega võib öelda, et kontseptuaalne teravik sündis enne proovide algust lavastusdramaturgiga materjali analüüsides ning arenes hiljem edasi proovisaalis koos näitlejatega, aga vorm oli teada juba varem.
Mõeldes lavastuse aluseks olevatele intervjuudele: millised olid eredamad ahhaa-hetked, mis olid informantide jutus sulle ootamatud ja üllatavad? Või teisiti: mida oskasid ja mida ei osanud oodata?
Üks asi, mis mõtlema pani, oli see, kui räägiti, et suhtumine religiooni on tolerantne, ja siis lisati juurde, et „peksa ju ei saa!“. Et kas see latt peaks olema nii madalal?
Minu jaoks polnudki ehk üllatav see, millisena tunnetavad religioossed inimesed suhtumist endasse, vaid see, kui peidetuks muudab see kohati nende positsiooni ühiskonnas, kui hästi kohaneb inimene sellega, et ta üht nii olulist asja enda kohta ei jaga, ka näiteks sõpradega mitte. Sellest johtuvalt on jäänud kummitama, et kui palju me igapäevaselt oma elu elades võime kellelegi kogemata haiget teha. Olukorra teeb veelgi keerukamaks see, et reaktsioonid ei pruugi olla alati sõnalised. Ka olukorra pingestumine, kui keegi mainib, et käis kirikus, või inimeste žestide ja oleku muutumine on midagi, mis inimesi igapäevaselt mõjutab ning tekitab tunde, et enda usust rääkimine ei ole aktsepteeritav. Sealt edasi tekib küsimus, kui palju me religioosseid inimesi siis tegelikult tunneme, kui palju peavad nad varjama seda, mis on neile oluline. Ma loodan, et lavastus annab võimaluse minna religioosse inimesega justkui kohvile, et teemat enda jaoks selgemaks mõelda. Ehk oskame seeläbi siis näha olukorda ka läbi religioosse inimese prisma. Teater annab justkui sobiva katselabori, kus saame mingeid olukordi pingevabamalt läbi mängida, mõeldes: mis siis kui…
Pidades silmas sinu enda suhet religiooniga – kas ja kuivõrd tundsid kogutud materjali teatritükiks vormides informantide kõneldu suhtes võõristust? Kui palju empaatiat nõudis selle teksti mõtlemine endale omaseks?
Üsna kiiresti jõudsime proovides kognitiivse dissonantsi mõiste juurde, sest loomulikult on raske, kui kellegi vaated on sinu omadega risti vastupidised. Samas andis see ka huvitava temaatika, millega tegeleda – mis hetkel see dissonants minu sees tekib ja miks? Ja mis sellega peale hakata? Kuna ma ei ole ise religioosne, siis oli minu maailmapilt ehk paljudes küsimustes teistsugune kui intervjueeritavatel, kuid huvitaval kombel ei tundnud ma kognitiivset dissonantsi mitte kunagi intervjuu ajal. Intervjuud tehes proovisin ikkagi käia kaasas just sellega, mida intervjueeritav öelda tahab, proovisin tema mõttemaailmast aru saada. Siit tekib aga küsimus, kas seda positsiooni, mis mul intervjueerides oli, oleks võimalik rakendada ka tavaolukorras? Võib-olla oleks see üks rohi vältimaks kokkupõrkeid, mis viimasel ajal ühiskonnas nii teravalt tekkinud on?
Üldiselt ei nõudnud minu jaoks väga suurt pingutust ka mõne väga teistmoodi arvamuse mõistmine, sest ma kohtusin nende inimestega. Nad olid nõus minuga jagama midagi väga isiklikku ning see ongi ehk suurim õppetund. Kui sinu ees seisavad lihast ja luust inimesed, ei ole vastandumine enam nii kerge ning tekib soov nende vaatenurka mõista. Ma loodan, et ka inimestel publiku seas tekib võimalus mõne enda maailmavaatega mittesobituva mõtte puhul kogeda, et lõppkokkuvõttes on ju olulisem ikkagi see elav ja hingav inimene, mitte see, et arvamus erineb.
Ilmselt on meie ajastu probleem, et ekraanilt mingit arvamust või pealkirja lugedes on tugev vastureaktsioon kerge tekkima. Internetisuhtlus võib tunduda kiire ja mugav, aga tegelikult on see väga keerukas – edasi jõuab vaid tekst, mitte žestid, näoilme. Lauseid kistakse kontekstist välja, sest eesmärk on infovahetuse kiirus. Ma arvan, et me peaksime omavahel rohkem näost näkku kohtuma, kuulama, jagama, et seda dünaamikat muuta. Ehk võib olla kohtumispaik teater?
Seega mida kogutud materjal sinuga tegi ning mida tegi see sinu hinnangul näitlejatega?
Nagu üks vaataja tagasisides ütles, siis tükk tegelebki ehk laiemalt kui vaid religiooni aspektist tolerantsuse teemaga. Ma arvan, et nii minu kui ka näitlejate jaoks on olnud silmiavav, mis toimub meie enda sees, kui kohtume idee või maailmavaatega, mis pole sama, mis meil endil. Ja sellega tegelemine on andnud juurde mõtteid, kuidas selles keerulises olukorras käituda. Me oleme saanud seda nii-öelda treenida, läbi mängida. Ja ehk saab ka publik sellest osa, kui lavastust vaatama tuleb.
Mõeldes esietendusele, kuivõrd ootuspärane oli publiku reaktsioon, või oli midagi üllatavat?
Oli positiivne üllatus, kui sügavale teemasse olid inimesed valmis koos meiega kaevuma. Ma arvan, et kui tulla „Issanda loomaaeda“ vaatama soovi ja valmisolekuga tutvuda nende 17 inimesega, kes meiega oma mõtteid ja kogemusi jagasid, on tulemuseks üks ilus kohtumine. Ja kui see saalis tekib, on hea tunne nii näitlejail kui publikul. Ma arvan, et see aspekt, et need on päris inimesed eri Eesti paikadest, kes olid valmis meiega oma elu jagama, on eriline ning tekitab kontakti publiku ja nende inimeste vahel hoolimata sellest, milline on kellegi usk.
Mida vaataja võiks tükist kaasa võtta, miks see lavastus võiks olla kõnekas ja oluline kaasaja publikule?
Kuna Eesti inimene kipub olema tagasihoidlik ning seetõttu ei jõua me ehk igapäevases suhtluses just kõige olulisemate teemadeni, on see lavastus ehk omamoodi kohtumispaik, kuhu saab vaataja tulla kohtuma religioossete inimestega, kes elavad Eestis. Tüki vaatamine ei nõua mingeid eelteadmisi ning ehk on lõppkokkuvõttes lavastuse vaatamise järel mõtteainet laiemaltki kui vaid religiooni teemadel.
Kui mõelda kogu lavastusprotsessile tagasi, siis kas religioon on pigem mürk või palsam? Lavastusest jäi see küsimus eriti teravalt kriipima seoses vahepeal suisa kloostrielu proovinud noore naise valusalt ausa pihtimusega.
Ma arvan, et religioon võib olla mõlemat, see sõltub kontekstist, ümbritsevatest inimesest ja veel päris paljudest detailidest, mis iga inimese suhte religiooni kujundab. Intervjuude põhjal kumab läbi, et kristlased tunnetavad paljuski, et Eesti ühiskonnas nähakse religiooni mustvalgelt mürgina. Sellega on justkui pall visatud ning nüüd oleks meie asi mõtiskleda selle üle, kas see tunnetus on õige, ning kui me ühiskonnana religioonist tegelikult enam nii ei mõtle, peaksime oma suhtumist ehk selgemalt kommunikeerima.
Lavastust on võimalik näha Endla teatris, mängukava ja piletiinfo leiad Endla teateri kodulehelt.
Laura Jaanhold on usuteaduskonna vilistlane.
25. aprill 2022